Friday, April 6, 2012

Kõigest


Suvi saabub siia teistmoodi, kui Eestis. Kui kodumaal temperatuur läheb ühtlaselt soojemaks kuni saabub suvesarnane ilm, siis siin on nii, et nädala jooksul ilm varieerub päris palju. Üks päev võib olla juba suviselt soe, teine päev varakevadiselt jahe. Tasapisi tuleb neid päevi, mil on suviselt soe, rohkem juurde kui kevadisi päevi – näiteks seitsmest 5 päeva ja kuni lõpuks ongi iga päev samasugune soe ilm.
Igal juhul kirsiõied juba õitsemas ja vaatepilt on ilus:

Korea set 7 001Korea set 7 002Korea set 7 003Korea set 7 004

Korea keele tund:
Korea set 7 005Korea set 7 006

Asi sujub tasapisi – sõnavara täieneb ja loen juba ladusamalt.

Üle nädala tekib pöörane isu lääneliku toidu järele ning midagi ei saa parata tuleb minna – ei suuda ma riisi süüa 3 korda päeva. Juba tekib tunne, et kui tagasi Eestisse jõuan, siis ei taha riisi nähagi.

Kõige lihtsam variant on minna lähedal asuvasse KFC-sse ja burksi näost sisse ajada.
Aga on ka mõnusaid  pasta-pizza kohti:

Korea set 7 010Korea set 7 011Korea set 7 012Korea set 7 013Korea set 7 014Korea set 7 016

Nad ei oska siin päris Itaalia pastat teha, aga sellegipoolest on vahelduseks hea. Erinevus on selles, et pastad on vürtsisemad ja kaste on vedelam. Eriti huvitav on, et peaaegu iga pastaga käivad kaasas merekarbid, mis on tegelikult päris head. Samuti ei kasutata parmesani. Loomulikult mõnes high-end restoranis saaks Itaalia pastat, aga siis tuleks selle eest oma 20€ välja käia.
Meie pastad maksid 5-6€. Ja hinna sees ka joogid – paljudes kohtades on siin automaadid, kust saab ise võtta, kui neid pole, siis tuuakse veed, limonaadid, mahlad lauda ja palun joo.

Sellised hinnad (ja tasuta joogid) on siin võimalikud sellepärast, et ehitus- ja teenindusnõuded söögikohtadele on madalamad, kui Euroopa Liidus. Näiteks üldjuhul on restoranid ja baarid  väiksed ning ei pea olema eraldi suitsuruumi. Toolid, lauad, seinad on tihti erivärvi ja kujuga, kuid see ei takista maitsvat toitu nautimast. Loomulikult on konkurents ja turu suurus täitsa erinev– siin on see kordades suurem, ainuüksi Daegusse mahub ära 2 Eestit.

Selles pasta-pizza restoranis sai jätta märkmeid ja kuulutusi seina peale. Näiteks oli seal selline kuulutus: “istusin siin eelmine neljapäev ning nägin ilusat tüdrukut, kes istus seal, kuid ma ei julenud juttu teha – nüüd mõtlen sinust päevad ja ööd. Helista mulle.” või “Eelmine kord kui olin siin, olid tibid viimase vasaku laua juures nii lärmakad ja tüütud.”  Päris huvitav mõte ju.

Korea set 7 007Korea set 7 008

Peale seda kohtasime juhuslikult tuttavaid korea tüdrukuid ning läksime kokteilile.

Korea set 7 019Korea set 7 020Korea set 7 023Korea set 7 026Korea set 7 032Korea set 7 033

Uusi tähelepanekuid:

Kuna Daegu on üks konservatiivsemaid linnu Koreas, siis on oma koht kommetel. Kui kohtan uut korealast, siis ei möödu viit minutitki, kui nad on välja uurinud, mis on mu vanus, mu eriala ja veel üht-teist. Nimelt peavad nad teadma, mis on minu positsioon ühiskonnas, kui ma olen vanem ja “kõrgemal positsioonil”, siis peavad nad mind teistmoodi tervitama ja joomise puhul peaksid nad eemale vaatama.

Hinnatud on siin tagasihoidlikus ja vanematele kuuletumine, oma arvamuse omamine ei ole siin oluline ja seda väga ei küsita. Samuti töötavad enamik ettevõtteid niiviisi – otsitakse tublit “viielist” käsutäitjat. Harvem loomingulist inimest, kes suudaks uusi ideid ja mõtteid firmasse tuua. Otsused tehakse kõige kõrgemal tasemel.

Selline ühiskonna mudel soodustab seda, et vaadatakse ainult hindeid, sest kõrged hinded tähendavad tavaliselt seda, et tudeng on olnud hoolas, töökas, on õppinud täpselt õpiku järgi, ei ole õpetajaid kimbutanud oma arvamusega ja ei vaidle vastu. Täpselt mida üks Korea ettevõte vajab. Kui räägin neile, kuidas üldjuhul Euroopas asjad käivad, et ettevõtted ja tööandjad vaatavad, mida inimene päriselt ka teha oskab, millised on olnud tema kogemused ja hindeid keegi ei vaata. Siis tehakse suured silmad ja ütlevad: “wooow, see on uskumatu.”

16-20 aprill on siin vaheeksamite nädal ning eelpool kirjeldatud olukorra tõttu on alates sellest nädalast päris raske korealasi välja kutsuda, alati on vastuseks – eiiii… ma pean vaheeksamiks õppima. OK eks ma õpin ka ju nendeks, aga mitte 3 nädalat järjest ja ei saa lubada ühtegi õhtut vaba aega? Mulle ja nagu siin ringi küsinud olen, siis ka enamikele lääne välistudengitele piisab siin sellest, et olla loengus kohal ja aktiivseöt kaasa mõelda ja enne eksamit lihtsalt asjad üle korrata.

Korealastega rääkides, siis nemad on öelnud, et kõige enam nad kardavad eksamitel essee küsimusi, sest seal vaja oma arvamust avaldada. Õpikust mõistete tuupimisega saavat nad hakkama.

See kõik on mind mõtlema pannud, et ometi on Korea ettevõtetel innovaatilisust küll. Kuidagi ei lähe siin asjad väga kokku, sest ometi uute toodete ja teenuste välja mõtlemiseks on vaja kuhjaga ideid – nii valesid kui õigeid.
Ma täpselt ei suuda praegu sellele vastata, et miks sellegi poolest Korea ettevõtetel isegi maailmaturul on päris suur konkurentsieelis või õigemini, kuidas see tekib. Äkki siis piisabki sellest, et otsused ja ideed käiakse välja ainult kõige kõrgematel tasemetel ja ülejäänud töötajad on vaid käsutäitjad.

Üheks selliseks väljundiks konservatiivsetes aasia ühiskondades on kuulujutud ja tagarääkimised. Seda rääkis mu toakaaslane, kes oli praktikal ühes hiina ettevõttes pool aastat ja olen ise korealaste käest küsinud, et kui nemad omavahel on siis tihti räägitakse just teisi inimesi taga ja levitatakse kuulujutte. Kuigi nemad seda nende sõnadega ei nimeta, aga ikkagi on nii. Minu loogika ütleb, et kuna ühiskond surub inimesi raamidesse ja eeldab, et kõik käituvad teatud mudeli järgi - st õpilasid tuubivad hoolikalt koolis ja töölised töötavad ja täidavad oma ülemuste käske, siis kui keegi kuuleb, et keegi tegi midagi pöörast, näiteks oli vahetusõpilasega suhtes, siis on kohe kade meel.

Palju on räägitud, et eestlastel on see “peab olema naabrist parem kompleks”. Heh, eestlastel on veel pikk maa korealasteni. Siin on see kompleks veelgi arenenum ja inimestele on väga tähtis see, mida ja kuidas teised neist arvavad. Näiteks autosid vahetatakse tihti. Vana autoga (vana auto algab nii umbes 6-8 vanuselt) ei kõlba siin lihtsalt sõita. Ja see on täitsa tõsi – vanasid autosid siin ei märka küll.
Samuti korea poisid – lakitud ja hooldatud igast otsast. Vahest kannavad isegi mõningat meiki.
Ärge saage aru, ma ei ürita midagi või kedagi halvustda. Tegelikult mu eesmärk on lihtsalt välja tuua kultuurilised ja ühiskondlikud erinevused.
Nende jaoks on see meeletu tuupimine, kuulujuttude levitamine või uue auto ostmine iga nelja aasta tagant täiesti loomulik ja ei näe, et midagi viga oleks. Lihtsalt erinevad väärtused.

No comments:

Post a Comment