Friday, April 6, 2012

Natukene kõigest


Suvi saabub siia teistmoodi, kui Eestis. Kui kodumaal temperatuur läheb ühtlaselt soojemaks (vahel talv küll tagasi tagasi) kuni saabub suvesarnane ilm, siis siin on nii, et nädala jooksul ilm varieerub päris palju. Üks päev võib olla juba suviselt soe, teine päev varakevadiselt jahe. Tasapisi tuleb neid päevi, mil on suviselt soe, rohkem juurde kui kevadisi päevi – näiteks seitsmest 5 päeva ja kuni lõpuks ongi iga päev samasugune soe ilm.
Igal juhul kirsiõied juba õitsemas ja vaatepilt on ilus:

Korea set 7 001Korea set 7 002Korea set 7 003Korea set 7 004

Korea keele tund:

Korea set 7 005Korea set 7 006

Asi sujub tasapisi – sõnavara täieneb ja loen juba ladusamalt.

Üle nädala tekib pöörane isu euroopaliku toidu järele ning midagi ei saa parata tuleb minna – ei suuda ma riisi süüa 3 korda päeva. Kui tagasi Eestisse tulen, siis ma ei taha riisi nähagi mitte vähemalt aasta aega.
Kõige lihtsam variant oleks minna lähedal asuvasse KFC-sse ja burksi näost sisse ajada, kuid ma olen nüüd põhimõtteliselt loobunud Ameerika majanduse toetamisest seega see jääb ära ning burks ei ole tegelikult väga euroopalik niikuinii.
Palju parem variant on pasta-pizza:

Korea set 7 010Korea set 7 011Korea set 7 012Korea set 7 013Korea set 7 014Korea set 7 016

Nad ei oska siin päris euroopaliku pastat teha, aga sellegipoolest on see väga hea. Erinevus on siin selles, et pastad on vürtsisemad ja kaste on vedelam. Ja peaaegu iga pastaga käivad kaasas merekarbid, mis on tegelikult päris head. Samuti ei kasutata parmesani. Loomulikult mõnes high-end restoranis saaks euroopaliku pastat ka, aga siis tuleks selle eest mingi 20€ välja käia. Meie pastad maksid 4€-6€. Ja see on ikka nii tore, et joogid on siin tasuta – paljudes kohtades on siin automaadid, kust saad ise võtta, kui seda pole, siis tuuakse veed, limonaadid, mahlad lauda ja palun joo.

Ma arvan, et sellised hinnad (ja tasuta joogid) on siin võimalikud sellepärast, et ehitus- ja teenindusnõuded söögikohtadele on madalamad, kui Euroopa Liidus. Näiteks üldjuhul on restoranid ja baarid suhteliselt väiksed ning ei pea olema eraldi suitsuruumi. Toolid, lauad, seinad on ka tihti erivärvi ja kujuga, kuid see ei takista maitsvat toitu nautimast. Loomulikult on konkurents ja turu suurus täitsa erinev– siin on see kordades suurem, ainuüksi Daegusse mahub ära 2 Eestit.

Selles pasta-pizza restoranis sai jätta märkmeid ja kuulutusi seina peale. Näiteks oli seal selline kuulutus: “istusin siin eelmine neljapäev ning nägin ilusat tüdrukut, kes istus seal, kuid ma ei julenud juttu teha – nüüd mõtlen sinust päevad ja ööd. Helista mulle.” või “Eelmine kord kui olin siin, olid tibid viimase vasaku laua juures nii lärmakad ja tüütud.”  Päris huvitav mõte ju – Eestis pole küll midagi sellist näinud.

Korea set 7 007Korea set 7 008

Peale seda kohtasime juhuslikult tuttavaid korea tüdrukuid ning läksime kokteilile, kus oli päris lõbus.
Korea set 7 019Korea set 7 020Korea set 7 023Korea set 7 026Korea set 7 032Korea set 7 033

Uusi tähelepanekuid:

Kuna Daegu on üks konservatiivsemaid linnu Koreas, siis on siin oma koht teatud kommetel. Kui kohtan uut korealast, siis ei möödu viit minutitki, kui nad on välja uurinud, mis on mu vanus, mu eriala ja veel üht-teist. Nimelt peavad nad teadma, mis on minu positsioon ühiskonnas, kui ma olen vanem ja “kõrgemal positsioonil”, siis peavad nad mind teistmoodi tervitama ja näiteks joomise puhul peaksid nad eemale vaatama.

Hinnatud on siin ka tagasihoidlikus ja vanematele kuuletumine, oma arvamuse omamine ei ole siin oluline ja seda väga ei küsita ka. Samuti töötavad enamik ettevõtteid siin niiviisi – otsitakse tublit “viielist” käsutäitjat, mitte inimest, kes suudaks oma ideid ja mõtteid firmasse tuua. Kõik otsused tehakse vaid kõige kõrgemal tasemel. Meenutab aega, kui ma töötasin Klickis – seal sama case. Töötaja peab olema kuulekas ja vastu mitte vaidlema, muidu saab piki näppe.
Aga siin on suhteliselt eranditult kõik ettevõtted sellised – vähemalt kõik Korea ettevõtted.
Mul on ikka hea meel, et Euroopas on inimeste arvamus hinnatud ning Eesti liigub aina rohkem selles suunas.
Igal juhul selline ühiskonna mudel soodustab seda, et vaadatakse põhiliselt ainult hindeid, mis kooli lõpetanu saab, sest kõrged hinded tähendavad tavaliselt seda, et tudeng on olnud hoolas, töökas, on õppinud täpselt õpiku järgi, ei ole õpetajaid kimbutanud oma arvamusega ja ei vaidle vastu. Täpselt mida üks Korea ettevõte vajab. Kui räägin neile, kuidas üldjuhul Euroopas asjad käivad, et ettevõtted ja tööandjad vaatavad, mida inimene päriselt ka teha oskab, millised on olnud tema kogemused ja hindeid keegi ei vaata. Siis nad teevad suured silmad ja ütlevad: “wooow, see on nagu paradiis.”
16-20 aprill on siin vaheeksamite nädal ning eelpool kirjeldatud olukorra tõttu on alates sellest nädalast päris raske korealasi välja kutsuda, alati on vastuseks – eiiii… ma pean vaheeksamiks õppima. OK jah, eks ma õpin ka ju nendeks, aga mitte 3 nädalat järjest ja ei saa lubada ühtegi õhtut endale? Mulle ja nagu siin ringi küsinud olin, siis ka enamikele euroopa välistudengitele piisab siin sellest, et olla loengus kohal ja aktiivne ja enne eksamit lihtsalt meelde tuletada, millest juttu oli.
Samuti korealastega rääkides, siis nemad on öelnud, et kõige enam nad kardavad eksamitel essee küsimusi, sest seal vaja oma arvamust avaldada. Õpikust mõistete tuupimisega saavat nad hakkama. Mul on just vastupidi…
See kõik on mind mõtlema pannud, et ometi on Korea ettevõtetel innovaatilisust küll. Kuidagi ei lähe siin asjad väga kokku, sest ometi uute toodete ja teenuste välja mõtlemiseks on vaja kuhjaga ideid – nii valesid kui õigeid.
Ma täpselt ei suuda praegu sellele vastata, et miks sellegi poolest Korea ettevõtetel isegi maailmaturul on päris suur konkurentsi eelis või õigemini, kuidas see tekib. Äkki siis piisabki sellest, et otsused ja ideed käiakse välja ainult kõige kõrgematel tasemetel ja ülejäänud töötajad on vaid käsutäitjad.

Üheks selliseks väljundiks konservatiivsetes aasia ühiskondades on kuulujutud ja tagarääkimised. Seda rääkis ka mu toakaaslane, kes oli praktikal ühes hiina ettevõttes pool aastat ja ma olen ka ise korealaste käest küsinud, et kui nemad omavahel on siis tihti räägitakse just teisi inimesi taga ja levitatakse kuulujutte. Kuigi nemad seda nende sõnadega ei nimeta, aga tehniliselt ikkagi on nii. Minu loogika ütleb, et kuna ühiskond surub inimesi raamidesse ja eeldab, et kõik käituvad teatud mudeli järgi - st õpilasid tuubivad hoolikalt koolis ja teised inimesed töötavad ja täidavad oma ülemuste käske, siis kui keegi kuuleb, et keegi tegi midagi pöörast (nende meelest) näiteks oli vahetusõpilasega suhtes, siis on kohe kademeel ning vaja hukka mõista.

Palju on räägitud, et eestlastel on see “peab olema naabrist parem kompleks”. Heh, eestlastel on veel pikk maa korealasteni. Siin on see kompleks veelgi arenenum ja inimestele on väga tähtis see, mida ja kuidas teised neist arvavad. Näiteks autosid vahetatakse siin väga tihti. Vana autoga (vana auto algab nii umbes 6-8 vanuselt) ei kõlba siin lihtsalt sõita. Ja see on täitsa tõsi – vanasid autosid siin ei märka küll.
Samuti korea poisid – lakitud ja hooldatud igast otsast. Vahest kannavad isegi mõningat meiki.

Eelneva põhjal võib tunduda, et see on kuidagi halb või nii. Kuid tegelikult mu eesmärk on lihtsalt välja tuua kultuurilised ja ühiskondlikud erinevused, millega eurooplased on harjunud ja milline on ühiskond siin. Nende jaoks on see meeletu tuupimine, kuulujuttude levitamine või uue auto ostmine iga nelja aasta tagant suhteliselt loomulik ja ei näe, et midagi viga oleks. Lihtsalt erinevad väärtused.

No comments:

Post a Comment