Friday, April 13, 2012

Viimasest postitusest päris tükk aega möödunud


Nädala jooksul on olnud mõtteid kirjutada mitmest asjast, aga aega on nappinud. Üritanud nüüd meelde tuletada.

Valimistepäev – 11. aprillil

11. aprillil toimusid siin parlamendi valimised. Valimistepäev on siin riigipüha, mil ametiasutused ja koolid ei tööta.
Valimiste tulemused väga kedagi ei üllatanud – valitsev konservatiivne erakond 새누리당 (Senuri) võitis taaskord valimised. Kuigi Senuri kaotas 24 kohta, siis saavutus ikkagi absoluutse enamuse 300-kohalises Parlamendis, võttes 152 kohta.
Teise koha said liberaalid 민주통합당 (Democratic United Party) ehk midagi sarnast Keskerakonnaga. Nemad suutsid kasvatada enda esindatust 38 koha võrra ja omavad nüüd 127 kohta.
Ülejäänud 21 kohta jagunevad Unified Progressive Party (suhteliselt uus progressiivne erakond – 13 kohta), Liberty Forward Party (liberaalkonservatiivid – 5 kohta) ja kolme iseseisva kandidaadi vahel.

Nagu näha on poliitiline maastik siin tugevalt parempoolne. Ühtegi tugevat vasakpoolset erakonda siin pole. Eks see on ju seletatav, sest nagu varemgi olen maininud, siis ühiskond on siin väga traditsiooniline ja konservatiivne. Vabameelsetel mõtlejatel siin poliitikas väga ruumi pole. Aga siin on üks filosoofiline küsimus – kas konservatiivid võidavad kogu aeg see pärast, et ühiskond on konservatiivne ja tagurlik või valitsevad konservatiivid ei lase vabameelsusel ja kodanikuühiskonnal piisavalt areneda, et inimesed mõistaksid hääletada kellegi muu poolt, mitte ainult konservatiivide.

Kuna tegu on presidentaalse vabariigiga, siis parlamendi valimised ei ole siin nii olulised kui presidendi valimised – need toimuvad selle aasta 19. detsembril.
Muidu on parlamendi valimisüsteem siin hübriid majoritaarsest ja proportsionaalsest süsteemist. 246 kohta jaguneb majoritaarsel põhimõttel ja ülejäänud 54 kohta proportsionaalselt.

Huvitav märkus ka, et kolme suurima partei liidrid on kõik naised.

Siin siis võib näha regioonide kaupa, kus mis erakond võitis.
Punane – Senuri (konservatiivid) ja kollane Democratic United Party (liberaalid)

Nagu näha, siis Soulis ja Busanis võidutsevad liberaalid ning maapiirkondades rohkem konservatiivid.

 

E-Street

Nädalas kusagil 10h töötan E-streedil. Tegin väikse pildiseeria, kuidas ma sinna jalgrattaga kohale jõuan.

Korea set 8 001Korea set 8 002Korea set 8 003Korea set 8 004

Kohalikud kütuse hinnad, kuid kedagi huvitavad: premium bensiin 1,38€, tavaline bensiin 1,25€ ja diisel 1€ liitri eest.

Korea set 8 005Korea set 8 006Korea set 8 007Korea set 8 008

Minu töökoht ja aparatuur.

Korea set 8 009Korea set 8 010Korea set 8 012

12. aprill – toakaaslase Robini sünnipäev

Toakaaslasel oli sünnipäeval. Kolmapäeval õhtul viisin ta välja sööma. Üks mu lemmikutest söögikohtadest siin. Suur taldrikutäis peekonit, mida saab ise grillida ja terve hulk lisandeid vaid 6€ eest.

Korea set 8 013Korea set 8 014Korea set 8 015Korea set 8 020

Järgmisel päeval käisime juba suurema seltskonnaga India restoranis ja peale seda loomulikult traditsiooniline purskkaevu hüppamine.


Korea set 8 034Korea set 8 035Korea set 8 036Korea set 8 037Korea set 8 042Korea set 8 047Korea set 8 048Korea set 8 051Korea set 8 052Korea set 8 056

Tagasi keskkoolis

Avastasin, et selline ülimalt traditsiooniline, kõike kontrolliv ja vanematele-ülemustele alluv ühiskond soosib seda, et korealastel ja tegelikult ka üldisemalt aasialastel võtab täiskasvanuks saamine palju rohkem aega, kui meil Euroopas. Sellepärast võib siin ülikooliski näha loengute vahelistel pausidel näha nügimist ja jooksmist. Loengutes on kohustuslik kohal olla, puudujaid kontrollitakse iga kord, mis näitab, et tudengeid ei usaldata. Loenguruumid meenutavad ka pigem klassiruume, kus istutakse paarikaupa üksteise taga.

Samuti jutt, mida nad räägivad ei näita just palju küpsust. Kõik on pidevalt ihihii-ahhahah. Tõsiselt võetavatel teemadel nendega just tihti ei räägi.
Olgu, tegu on tugeva üldistusega – olen kohanud ka asjalikumaid noori. Kuid tahtsin lihtsalt välja tuua, mida toovad kaasa endaga tugevad traditsioonid, ühiskonna normid ja konservatiivsus. Iseseisvuse vähesus toob endaga kaasa piiratud ja raamidesse surutud mõttemaailma ning pärsib kriitilist mõtlemist ja omaarvamuse omamist.Samale järeldusele jõudis ka mu toakaaslane, kui ta oli Hiinas pool aastat praktikal.

Kuid ärge saage valesti aru, ma ei kurda siin millegi üle. Väga huvitav on olla teistsuguses keskkonnas ja sellest üritada sellest aru saada ning leida asjade põhjuseid. Üldiselt meeldibki mulle loengutes kohal käia ja asjadest seal aru saada, kui hiljem rohkem aega kulutada selleks, et sama asja ise õppida. Nii, et kohustuslikud loengud väga ei häiri. Siiani olen puudunud vaid ühel päeval, siis kui Hiina tolm mul palaviku tekitas ja ma hingata ei saanud.
Kuigi korealased käivad ka enamasti loengutes kohal, siis tundub, et nemad on seal vaid selleks et puudumist mitte saada. Mingeid sisulisi küsimusi (põhiline on vaid teada saada, millal eksam või kontrolltöö on ja mis sinna täpselt tuleb) neilt ei tule ja oma arvamusest rääkimata. Kuid peale loengut tormavad nad raamatukokku õpikute vahele. Eriti praegu, enne vaheeksamite nädalat. Ma ikka ei suuda sellisest õppimisstiilist aru saada, ju siis kultuurilised erinevused.

westerners

Kuigi tavalised korealased näevad üldjuhul kõiki valgeid (tean jah, et poliitiliselt ebakorrektne, aga läänlane kõlab nii tobedalt eesti keeles) samasugustena, siis meie ise teeme küll vahet. Nimelt, kuidagi eurooplased ja ameeriklased väga ei klapi oma vahel. Naljad, jutt ja ellu suhtumine on ikka niivõrd erinevad. Enamik euroopa tudengeid on pigem omavahel ja siis anglo-ameerika grupp jälle eraldi.

Lõpetuseks mõned kampuse kirsiõite pildid :

SAM_0049 (2)SAM_0050 (2)SAM_0051 (2)

No comments:

Post a Comment