Tuesday, May 22, 2012

Filipiinid osa 1: eellugu - äri Korea moodi ja Busan

11.05

Mõni päev ongi lihtsalt selline, mis pidevalt kaikad kodaratesse viskab. Kuid, ega siin palju variante polegi midagi teha, kui sellistest olukordadest õppust võtta ja eluga edasi minna või siis lihtsalt alla anda.

Tänane päev oli täis emotsioone, pingelisi hetki ja segadust. Teatavasti oli täna see päev, mil oleksin pidanud Manilasse lendama, kuid sellest veidike hiljem. Sündmused algasid juba mu osaajaga töö juurest.

Selle nädala kolmapäeval kutsus E-streedi projektijuht (korealane) koosolekule, et selgitada meie palgaga seotud nüansse. Ühesõnaga saime teada, et me oleme töötanud põhimõtteliselt illegaalidena, sest meie dokumente ei võeta migratsiooniametis vastu (see on siis ametlik põhjendus). Enda sõnul on ta üritanud kõike teha, kuid tulemusteta. Kuna järgmine päev pidi olema meil palgapäev, siis loomulikult olid kõik ärevad, et mis saab. Korea ülemus oli välja mõelnud variante, kuidas meile palk välja maksta ja tegi lubaduse, et nädala jooksul saame me ühel või teisel viisil palga ikkagi katte – loomulikult illegaalselt ehk siis ümbrikupalgana. Loomulikult olid kõik närvilised ja umbusklikud, sest keegi ei arvanud tööle tulles, et me hakkame illegaalidena töötama. Kuna ma olin minemas juba kahe päeva parast Filipiinidele ja ma olin arvestanud selle rahaga, siis nõudsin, et ma saaksin selle hiljemalt reede lõunaks kätte. Nad midagi kindlat ei lubanud, kuid ütlesid, et vähemalt üritavad mulle palga välja maksta.

Kahe päeva pärast, reedel, peale lõunasööki ühikasse jõudes ütleb mulle mu toakaaslane Robin (kes oli valitud E-Streedi KNU koordinaatoriks), et mine töö juurde, sa saad täna oma palga kätte. Kell oli küll juba veerand kolm ja mu lennujaama minekuni polnud enam palju aega, kuid sellegipoolest otsustasin kohale minna. Järgmise pooleteist tunni jooksul sain tunda tõelist korea ärikorraldust ja suhete jäikust. Nimelt nagu olen varemgi kirjutanud korea töökultuurist, siis siin ju töötajal mingeid õigusi pole ning töötaja on mutrike, kes täidab vaid oma osa. Oma arvamust tal pole ning ülemusele vastu vaidlemine on mõeldamatu, sest ülemus ei eksi kunagi ja tal on ju alati õigus. Hehe… minuga asjad nii kergesti ei lähe.

Kohal oli siis korea naine, kes ongi vastutav graafikute eest ja raamatupidamisega suhtlemise eest ja kanadalane, kes tegeles meie värbamisega, kuid tema asjasse väga ei puutunud. Probleemid algasid sellest, et mulle taheti maksta palju vähemate tundide eest, kui ma tegelikult olid töötanud. Nimelt puudu olid mu tunnid mais ja märtsis. Mai tunnid ei olnud siis selleparast, et “lepingu” järgi saab neid välja maksta ainult juunis (mis sest, et lepingu alusel ma peaks üldse ametlikult tööl olema mitte illegaal). Kuigi ma nõudsin ka nende välja maksmist, sest ametliku kehtivat lepingut, kui sellist meil ju pole, siis ma ei näinud mingit probleemi, miks nad ei võiks ka mai päevade eest välja maksta. Siin oligi juba esimene huvitav olukord, et siis kui on olematu leping nende jaoks soodne, siis nad ütlevad, et leping nii ja naa. Kui aga selle sama olematu lepingu järgi peaksid nad ilma mingite lisaselgitusteta meile 10. kuupäeval palga kontole üle kandma, siis see võimalik pole. Kuigi kanadalasest ülemus sai mu olukorrast aru ja ütles, et see variant võiks mõeldav olla, siis korea naine pani ta kiiresti paika ja ütles, et ei niiviisi see firma ei tööta. OK, siis teine asi oli see, et märtsist olid mul tunnid puudu ning kohe hakkas korealane mind süüdistama, et ju siis ma ei märkinud ennast üles või ma lihtsalt polnud kohal (ehk siis ma valetan tema arvates). Ma sellega ei leppinud ning nõudsin dokumentide ülevaatamist. Nad küll hakkasid seletama, et me vaatame järgi ja siis kui sul oli tõesti õigus, siis saad need rahad, koos mai rahadega. Mind see ei rahuldanud, sest ei või iial teada, mida nad seal parast välja mõtlevad. Rääkisin, et siin kontoris ju alati segadus ning võimalik, et see paber võis ara kaduda. Ladusin kõik välja, mis ma nende ärikorraldust arvasin. Sest tõesti möödapanekuid neil ikka jagus. Igal juhul nõudsin välja, et läheme kontorisse ja vaatame paberid üle. Lõpuks ta nõustus. Kontor asub kusagil 10 minuti kaugusel, jalutasin korea naisega sinna, kes oli kogu tee tusane ja peaaegu terve tee vait. Kohale jõudes võttis raamatupidaja välja registreerimispaberid ja ohh sa imet, mõninga otsimise järel olingi leidnud enda nime ja allkirjad ka märtsist. Kuid puudu oli ikka esimene tööpäev. Siis näidati mulle võltsitud registreerimispabereid, kus olid suvalised nimed ja võltsitud allkirjad. Minu nime nende seas polnud. Kui ma julgesin mainida, et mis jama see on, et kus on originaalid ja miks need registreerimislehed sellised on, siis hakkas Yujeong mu peale räuskama ja karjuma, et ta näeb minu parast nii palju vaeva ja ta toob mu siia kontorisse, kuid ma ikka kahtlen nendes. Ilmselgelt oli see tema jaoks liig ja niivõrd uus kogemus, et üks töötaja julgeb enda eest seista ja ülemustes kahelda. Ma olen täiesti kindel, et kui oleks minu asemel mõni korealane, siis too poleks midagi öelnud ja lihtsalt leppinud sellega, et osad töötunnid on puudu. Igal juhul ma jätkasin sellega, et need paberid on jamad ja ma olen täiesti kindel, et ma olin tööl nendel päevadel. Tema jutt loomulikult oli, et sinu nime siin pole ja tema seda ei kirjutanud seega ta ei tea, kas ma olin siin tegelikult või mitte. Vahepeal rääkis ta raamatupidajaga korea keeles väga pikalt, ei kujuta ette millest. Lõpuks tuli mul mõte, et las ta helistab siis KNU koordinaatorile ehk mu toakaaslasele ja las ta ütleb, kas ma olin tööl või mitte. Alguses ta põikles vastu, kuid kui ma ütlesin, et kas ta siis ei usalda isegi teda, siis ta helistas talle. Loomulikult Robin vastas talle, et ma olin siis tööl ja ta mäletab seda, sest me tulime ju koos kohale. Peale seda tuli järgmine vihapurse neiult, sest ma olin jälle tõestanud, et mul oli õigus. Lõpuks oli ta siis ikkagi valmis mulle välja maksma mu teenitud palga. Kirjutas vihaselt mingi kviitungi, kuhu ma panin oma allkirja ja sain oma ümbrikupalga.

Korealastelt ei mingit vabandust, ega midagi. Pigem pidin mina vabandama, et olin selline nahaal, et nõudsin oma õigusi ja seisan enda eest lõpuni välja. Eks uus olukord meie mõlema jaoks - õppetund missugune. Oleks Eestis selline olukord tekkinud, oleks tõenaoliselt ülemus töötajaga paberid ülevaadanud ja oma viga tunnistanud ning rahumeelselt oma teed läinud. Mitte siin. Üldse on siin vigade tegemine ja tunnistamine väga taunitav ning see ei ole osa igapaevasest elust, vaid midagi sellest, mis lihtsalt ei juhtu. See on ka üks põhjus, miks enamus noori ei julge inglise keelt rääkida, sest nad kardavad vigu teha. Samas, kui välismaalane üritab korea keelt rääkida ja teeb mõne vea, siis naerdakse ta kohe välja. Eksimusi karistatakse karmilt, eksida ei tohi – selline on kultuur siin maal.

Igal juhul ilma suuremata jututa öeldi, et ma kiiremas korras lahkuksin. Korealased olid hämmingus ja löödud. Tõenaoliselt see nendel esimene kord, kui nad eurooplastega töötavad ja selline olukord ei neil tekkinud. Kogesin tõelisi korea töösuhteid, millest siiani olin vaid kuulnud.

Praegu olen juba Koreas tagasi, kuid ei taha sinna tagasi tööle minna, sest illegaalina töötada ei ole tore, proovi siis oma palka välja nõuda, kui üle lastakse. Kõige parem, et selle tööotsa leidsin ma ju läbi ülikooli.
Praegu veel ei tea, mis edasi saab. Juunis enam ju töötada mõtet pole, sest seda palka ma niikuinii ei näeks. Kuid varsti peaks minema ja uurima, mis saab mu mai tundidest.

Filipiinidele olime siis minemas suurema seltskonnaga, kuid kuna ma tahtsin ka pealinnas ara käia ja teised mitte, siis ma otsustasin minna mõned päevad varem. Minuga kaasa tahtis tulla üks Poola tüdruk - Marta, kes ostis ka oma krediitkaardiga lennupiletid. Kuid hiljem selgus, et ta peab väljumispäeval tegema etteaste külalistele Euroopast, täpsemalt siis EUKLA programmi kuuluvate ülikoolide professoritele. Nii, et ta oli kahtleval seisukohal, kas ta üldse lendab Filipiinidele või mitte. Viimasel hetkel otsustas, et ikkagi ta tuleb. Lend läks meil 21:40 Busani lennujaamast. Meil oli tehtud online check-in, seega pidime kohal olema 45 minutit enne lendu. Me pidime kokku saama 5 minutit enne kuute, et me jõuaks 6:40 bussi peale. Poolakas jäi hiljaks 15 minutit ja see sai meile saatuslikuks. Tavaliselt saab taksoga ülikooli juurest bussijaama 10 minutiga, kuid loomulikult oli just sellel päeval kõige suuremad ummikud, mis ma siiani siin ülikooli läheduses olen näinud. Nii, et ummikute ja taksopuuduse tõttu sai tavalisest 10 minutist 30 minutit. Ja jäime 18:40 bussi pealt maha, sest hilinesime 5 minutit. Loomulikult poleks me maha jäänud, kui poolakas poleks hiljaks jäänud, nüüd mõtlen, et oleksin pidanud ilma temata ära minema. Järgmine buss oli minemas 19:40, ostsime piletid sellele. Iseenesest oleksime pidanud jõudma ka sellega. Kuid buss hilines 10 minutit lennujaama ning me jõudsime 40 minutit enne lendu. Kuigi oli meil check-in tehtud ja äraantavat pagasit meil polnud, siis nad polnud nõus meid lennu peale laskma. Ma ei suutnud seda uskuda. Aga nii siin Aasias ongi, ei mingit paindlikust, kui ülemus ütleb, et ei saa lasta, siis ei saa ja ei mingit vaidlemist. Ma olin vihane, pettunud ja mida iganes veel. Kuid tõsiasi on, et poolaka venitamise tõttu jäin lennust maha. Kuid teda ei näi see olevat väga häirivat, et maha jäime. Rääkisin meile välja võimaluse vahetada piletid järgmise päeva peale, tuli küll maksta kopsakas vahetustrahv ja hinnavahe vanade ja uute piletite vahel. Õnneks ikkagi odavam, kui uus pilet. Karm õppetund, kuid ma ei teagi täpselt mida sellest õppida, sest kui mul poleks kaasas reisikaaslast, siis poleks sellist olukorda tekkinud. Igal juhul tuli olukorraga leppida. Eks oleksin pidanud lihtsalt ilma temata minema, kui ta oli hilinemas. Siiani ka ei mingit vabandust temalt.
Kuna olin tervest päevast niivõrd väsinud, siis lihtsalt võtsin takso ja palusin meid sõidutada meid hosttellise, et saaksin ennast välja puhata. Kõigele lisaks oli taksojuht mingi mölakas, kes meid niisama ringi sõidutas, et arvet teha ja ei tahtnud meid maha lasta, kui me palusime. Mängis lolli, et saanud aru. Vahepeal isegi sõitis üldse teisele poole, et lihtsalt näidata – näe see seal on kallis hotell, aga ma viin teid odavamasse… Lõpuks oli mul kõigest kopp ees ning lihtsalt avasin sõidu peal ukse, siis ta lõpuks soostus meid välja laskma. Igal juhul ööbimiskoha leidmisega probleeme ei tekkinud, leidsin selle 15 minutiga. Päris korralik tuba, koos suure telekaga, arvutiga (kus ma praegu seda juttu kirjutan), tasuta minibaariga, igasugused hügieenivahendid kõik hinnas, toa hind 25 eurot. Pole üldse paha. Ei ütlekski, et hostel vaid pigem hotell. Igal juhul ootab mind ees nüüd Busani avastamine.

 

12. mai Busan

Busan rahvaarvuga 3,7 miljonit on suuruselt teine Lõuna-Korea linn. Busanis asub üks maailma suurimaid sadamaid (mõnede andmete järgi isegi suurim) ning kino. Lõuna-Koreas on Busan tuntud, kui kõige liberaalsem ja vabameelsem linn (täpselt vastupidine Daegule), kuid siiski Euroopa vabameelsusega ei anna ükski linn Koreas võrrelda.

Telekanal, mis näitab otseülekandeid arvutimängude võistlustest. Parasjagu käimas siis League of Legends.
Philippines 003
Vaade hosteli aknast ja lähiümbrus:

Philippines 007Philippines 010

Busanis asub, siis väidetavalt maailma suurim ostukeskus. Mu kaameraga on seda võimatu haarata, aga siin mõned pildid seest ja selle ümbrusest. Külastasin seda vaid vilksamisi, sest muidu võib sinna päevadeks ära kaduda.

Philippines 012Philippines 021Philippines 022

Busanis toimuvad suured filmifestivalid ja see on nende põhikino koos vahva katusega.

Philippines 024Philippines 026Philippines 029Philippines 030

Palju huvitavaid tegelasi:

 

Philippines 034Philippines 039Philippines 040Philippines 046

Busan on siis kuulus ka oma ranna poolest. Aga vesi oli veel väga külm, kuigi õhutemperatuur võis olla oma 27-28 kraadi. Aga siin ta on - Huendae rand:

Philippines 047Philippines 053Philippines 057Philippines 058Philippines 065

Ja eikusagilt tulid välja norrakad, kes tähistasid oma iseseisvuspäeva. Ja neid ikka oli seal… pakun et paarsada. Päris kummaline, et neid kohe nii palju oli. Kaasas orkester ja riides rahvarõivad.

Philippines 069Philippines 073Philippines 074

Peale seda jalutasin veel ringi ja käisin söömas:

Busan Toweris:

Philippines 115Philippines 116Philippines 120

Maailma kuulus Busani kalaturg, kus kõike müüakse väga elavana ja väga värskena. Siin ma proovisin ka elus kaheksajalga, väga rõve asi, aga pidi ju ära proovima, millal muidu selline võimalus veel tuleb.

 

Philippines 121Philippines 124Philippines 125Philippines 129Philippines 130Philippines 132Philippines 133

No comments:

Post a Comment